11.päev

tegelikult me viimasel päeval suurt ei teinudki. käisin suveniire ostmas ja jalutasime niisama, jõin maailma parimat jääjooki. see kõik oli tegelikult nii masendav ja kurb, samas nii loogiline, et ma lõpuks ära lähen.
õhtu lõpetas how i met your mother nii läpakas, kui ka reaalses elus ja oligi aeg viimasele unerännakule minna.
järgmisel päeval varakult üles ja lennujaama poole, siis eriti õõõõõõõh tegevus - katerinaga hüvasti jätmine, aga lubamine, et järgmine aasta kohtume TAAS!
igaljuhul väike hüpe Itaaliasse, seal olin ka oma 3 tundi, mis tegelikult oli tunduvalt huvitavam kui ma arvasin, arvestades isegi fakti, et ma oli TÄIESTI üksi..

eestisse jõudes oli vihm ja pori igal pool. Palju õnne :)

10. päev

Okei valetasin. ma olen siin tegelikult 11 päeva, ma ei tea, mu matemaatilised oskused on ikka täiesti null. ANYWAY, homme on mu viimane päev.

10'dal päeval ärkasime vara üles ja otsustasime uuesti Halkidiki'sse minna, sest terve Thessaloniki oli ju läbi käidud ja me kartsime et meil hakkaks lihtsalt igav. Soooo, me läksime ujuma. Aga Halkidiki koosneb kolmest osast, nii-öelda kolmest ''jalast''. Seekord otsustasime teise jala juurde minna, mis asus kaugemal kui meie eelmine tripp. Seal elas ka Katerina niiöelda ''gang'i'' viimane liige, keda ma polnud veel kohanud. Lõpuks nägin ka tema ära ja katerina isegi imestas, et ma olen vist ainus inimene, kes on KÕIKI tema sõpru ja enamus sugulasi näinud. WOW

olgu. ta sõbra kodust oli vaade imeilus. mets ühel pool ja meri teisel pool. rand oli kuskil 3 minuti kaugusel, seega ma ei imesta, et nende terve pere oli pool-mustanahalised. Mina ise pole ikka veel väga värvi juurde saanud, sest varjud on minu parimad sõbrad ja kui aus olla, siis ma j olevat enne tulekut vihmatantsu teinud, seega siin sadas kuskil 3 päeva ja oli pilvine. seeeeeeeega, i'm still white..

Igaljuhul läksime randa, ujuma ning ütleme nii et ma räägin juba poolenisti kreeka keeles (tegelikult ma tean ainult 15 sõna, aga ma kasutan neid õigetel hetkedel).

Peale ujumist sõime JÄLLE pastat, mis on meil traditsiooniliseks saanud. well, okay

õhtul otsustasime välja minna, aga see jäi meeletult lühikeseks, seega homme on viimane päev nautida kreekat......

9. päev

Viimane päev siin imeilusas kohas. lõunaks jällegi hullult palju süüa ja juua ja kõike. lebotasime ja oli aeg hüvasti jätma hakata. Kurvad hüvastijätud - kurat kuidas ma neid vihkan..

Katerina vanavanemad ja vanemad on lihtsalt nii toredad inimesed. nad kohtlesid mind kui oma last, kui pereliiget ja mul oli seal niiii hea olla.

nad küsisid veel kuskil 10 korda, et kas ma tulen tagasi ja ma olen nüüd täiesti veendunud, et JAHHHH !

igaljuhul tagasisõit oli masendav ja kurb ja ma olin ropult väsinud, seega me vahetasime 2 tunni jooksul kuskil 10 lauset. Teepeal läksime Philip II (Alexander Suure isa) muuseumisse, mis tegelikult on väga kuulus. See asus endises Makedoonias ja tema haud oli ka seal. see oli hüpermegasuuuuur. Katerina üritas endast kõike anda, et mulle ära seletada kõik mida ta kuningast teab ja kui oluline on ta kreeka ajaloos jms. well, Philip II haud NÄHTUD, what can i say

Õhtuks jõudsime koju, mõlemad olime nii väsinud, et otsustasime sellest õhtust midagi rahulikku teha ja täna jäi linnas kolamine ära. Õpetasin talle Kass Arturi koogi tegemist ja meie päeva lõpetas into the wild film

8. päev

Hommikul läksid kõik kirikusse kell 9 hommikul, aga mina lebotasin nii kaua kuni tahtsin. 15. august on kreeklaste jaoks ikka päris tähtis ja ma tõepoolest usun, et ma olin küla ainus inimene, kes kirikusse ei läinud.

Lõunaks sõime kreeka rahvustoite, milleks oli peamiselt LIHA! Laua pealt võis leida 10 erinevat liha, sest kreeklased lihtsalt armastavad seda.

Peale sööki tegime regulaarse lamamistunni, sest viimased 4 päeva olen ma kurguni toitu täis ja lamamine on VAJALIK.

Pärastlõunal nägid mu silmad ilusaimat vaatepilti iial. Nende küla asub mägedes (u 1000m), seega otsustasime loodusesse minna. Katerina viis mind jõe äärde, mis oli tema selline koht, kuhu sai minna tuhande murega, aga seal olles polnud sul mitte ühtegi mõtet peas. See oli imeline. Mägedes ronisid lambad, lehmad(kujutage ette kuidas lehmad freaking ronivad) ja kitsed. Ühel hetkel ajasid koerad autot taga aga see oli awesome.

See kõik oli nii ilus ja super, niiet mul polnud midagi selle vastu olnud, kui ma oleks sinnasamasse jäänudki terveks eluks. Seal külas ei ole muresid. kõik on üks suur pere, kõik on nii õnnelikud. kriisist pole lõhnagi seal kõrgel kõrgel. Ma olen küll õnnelik, et ma siia külasse tulin, aga samas nii kade ja kurb, et siin ei sündinud.

Igaljuhul peale mägesid läksime uuesti välja, aga see õhtu oli kõige kurvem. pidin jätma kõigiga hüvasti, kes seal külas olid, sest homme lähevad kõigi teed lahku. Lubasin, et järgmine suvi kohtume, i really hope so

7. päev

Magasin esimest korda end korralikult välja. Muidugi ootasid mind jälle suurepärased toidud. Need on lihtsalt nii võrratud siin, et ma võiksin rääkida neist tunde ja tunde..

Peale sööki läksime küla kohvikusse, kus küla parimad jalgpallurid end tänaseks võistluseks teise külaga valmistusid.

Kohvikus õppisin mängima kreeka kuulsaimat kaardimängu ''Kserit'' ja ma kick'isin ass'i! Algaja õnn tegelikult, sest ma ei saanud enamus ajast arugi, mida teen. Aga imelik asi on see, et KÕIK kohvikus mängisid seda ning tihti on siin ka turniirid.

Olgu, peale mängu läksime jalgpalli vaatama, mis asus teises külas. ,,Meie küla'' muidugi võitis. Asi on selles, et siin mägedes on palju külasid ning tegelikult ei arvata teistest küladest just kuigi hästi, niiet kui me hiljem seal külas ringi käisime, vaadati meid kõiki imelikult ja halva pilguga.

Öösel oli mul reisi parim uni, i have to say

6. päev

Hommikul ajasime end vara üles ja läksime katerina külasse, kus ta vanavanemad elavad. Enne reisi ta hoiatas mind, et ma prooviks oma pileteid mitte 12-15 august bronnida, sest neil on suur suur pidustus siin ja et mul hakkaks siin igav. mina muidugi tahtsingi proovida, mis tunne oleks olla ka väljaspool linna.

hakkasime siis mägede poole sõitma. nende küla asub 1100 m kõrgusel... siin on vaikne, jahedam, inimesed ei karju nii palju.. ma olen tagasi Eestis!

Igaljuhul tutvusin katerina vanematega ja vanavanematega. Nad on niii rõõmsad ja jooksid mulle kohe kaela. muidugi suhtlesid nad minuga ainult kreeka keeles..

Sain jälle uskumatult palju süüa, aga see oli delicious.

15 august on nende jaoks üks tähtsamaid päevi aastas. kolmel tuntuimal nimel on nimepäev ja teistsugune on see, et kreeklaste jaoks on nimepäev väga tähtis. Mõne jaoks isegi tähtsam kui sünnipäev.

Igaljuhul tegime külale ringi peale, õhtu saabudes läksime kohalikku baar-pubisse, kuhu olid kogunenud peaaegu kõik külaelanikud, sest siin külas on peale selle koha veel üks väike kohvik. See on väike (mitte väiksem kui pürksi). Seal tutvusin ka kahe ameeriklasega, ohh milline õnn oli kuulda puhast inglise keelt!

5. päev

Otsustasime nüüd Thessalonikile punkti panna ja minna nende niiöelda ''vanalinna''. miks ma jutumärgid panin, sellepärast et seda ei anna võrreldagi tallinna omaga. Aga siiski oli see ilus, see asus mäe otsas ja sealt vaade kogu linnale oli imeilus. Ühtegi tänavat näha ei olnud, sest linn on maju t-ä-i-s...

Seejärel otsustasime sööma minna ja see oli üks mõnusamaid hetki siiamaani reisi jooksul. Söögikoht oli väike, ümberringi oli nii rahulik ning teenus oli suurepärane. Proovisin esmakordselt kalmaare ja kaheksajalga. Okay, kalmaarid ei sobi mulle väga, aga kaheksajalg oli mmmmmm.... Peale söömist toodi meile tasuta arbuusi, sest peale tasuta vee (siinkohal peaks mainima, et kohvi kõrvale tuuakse tasuta küpsiseid ja õlle kõrvale krõpsu) tuuakse sulle vahel magustoitu. SIIN SAAB KÕIKE TASUTA!

Olgu, peale suurepärast toiduelamust läksime ,,hipsterite rajooni''. muidugi hipstereid seal polnud, sest see oleks liiga mainstream. Õhtu saabudes läksime katerina juurde, tutvustasin talle ja ta semudele ,,music in real life'' võlusid, tellisime pitsat ja nautisime tumepunast päikest.

4. päev

Neljandal päeval läksime Thessaloniki vaatamisväärsusi vaatama, aga the thing is .. siin ei olnud suurt midagi vaadata. Kõige kuulsam on muidugi Valge Torn, sellel oi suur ajalugu ja vaade sealt oli super. Külastasime veel linnas mõnd kirikut ja käisime vaatasime natuke varemeid.

Katerina rääkis, et terve linn on tegelikult kaotanud kõik vanad ehitised või ükskõik mis asjad, aga arheoloogid püüavad kõike nüüd natukenegi välja kaevata. Ühesõnaga, terve linn on vana linna peal ja ükskõik kus sa ka kaevama hakkaksid, leiad midagi..

Thessaloniki linna plaan on lihtne. see on nagu suur ristkülik ja kui ma kunagi peaksin ära eksima kesklinnas, siis ükskõik kus tee peal ma ka ei oleks, tuleb minna mäest alla mere äärde. simple as that

okay, ühesõnaga, kreeka on täis mustlasi ja ma ei harju sellega kunagi ära. 4-8 aastased lapsed käivad iga 5 minuti tagant sulle lehvikuid või muid asju müümas ja kui sa neile ei ütled, paluvad nad lihtsalt raha. nad on tõepoolest IGAL POOL. muidugi käivad ka vanemad müümas, eriti targad on jamaica mehed.. nad tulevad sinu juurde, tahavad hakata ruskat viskama ja räägivad inglise keeles, kuidas mul läheb, mis on minu nimi. nad teevad seda väga suuuuure lõbuga ja muidugi inimestele meeldib see ja lõbujoovastuses ostavad nad selle tobeda käepaela mis nad müüvad..

niisiis.. thessalonikile tegin mitu ringi peale ja õhtu möödus... ikka ja jälle linna pubidega.

mul on ka see unistus või midagi selle-taolist, et kui ma ka ülikooli olen ära lõpetanud, on mu elu nagu friends'is või HIMYM'is, et ma saan iga õhtu samade inimestega samas kohas kokku ja blablabla.. well, siin kreekas on kõigil peaaegu nii

3. päev

Hommikul vara üles ja plaan oli sõita Halkidiki'sse randa. See on koht, kus Thessaloniki inimesed ujumas käivad või nagu mulle öeldi - normaalne on minna sinna kell 10 hommikul ja tagasi tulla 10 õhtul..

sõit sinna kestis kuskil pool tundi, teeäärsed vaateväljad olid ilusad, oliivipuid oli ropult. tegelikult see kõik meenutas mulle hispaaniat.

läksime siis ujuma - SOOLANE muidugi ja sügavaks läks ka esimese 7 meetriga.. mina muidugi kaugemale ei läinud, aga tõsiasi on see, et ma läksin 2 korda ujuma!

peale seda katerina surus mulle päevituskreemi peale, sest ma olevat ju valge nagu piim. eventually ma põlesin väga vähe ära, seega it's all goood

pärast 3 tundi läksime tagasi, enne seda rääkisime läbi enamus itaalia pastad ja meil tuli PASTAAAA isu. okay, see ei tulnud just kõige parem välja, aga *pasta tegemine kreekas - check!

õhtul läksime jällegi jalutama, proovisin uskumatut jäätist ja siis olin ma jällegi šokeeritud kahe kreeka inimese poolt. okei.. kreeklased on valjud, aga nemad sõna otseses mõttes KARJUSID.. ja nende jutt polnud ka loogiline ja ütleme nii, et ma naersin KOGU AEG ja kõht / põsed siiamaani valutavad..

õhtu lõpetas järjekordselt 3 katerinaga ja 1 linaga istumine, sest nad käivad väljas IGA PÄEV..

2 päev

ma võiksin ju rääkida veel sellest uskumatust kliimast, aga pole mõtet. kõik on lihtsalt palav palav palav ja palav.....

igaljuhul meie teine päev algas mõnusalt - istume rõdul, kohv ja hommikusöök, kõik on super...

Läksime siis välja mere äärde, aga siin linnas otseselt nagu randa ei olegi, seega siin ei saa ujuda. jalutasime ja uurisime parke, üritasin kreeka keeles lugeda - ei tulnud midagi välja.. terve tee kattis meid higikiht, aga actually sellega harjub ära.. Ma saan tõepoolest aru, miks 50% kreeklastest end kolm korda päevas pesevad..

tulime tagasi ja sõime kreeka salatit, proovisin ka tõelist feta juustu, see on ikka päris erinev, ma ei oskagi öelda kas halvem või parem, seega ma ütlen lihtsalt - huvitav..

Õhtupoolikul läksime taas linna peale, tuletasime meelde minu kreeka keele oskusi ja saime kokku katerina sõpradega.. otsustasime süüa traditsioonilisi kreeka toite, need on FANTASTILISED. igaüks neist. ma ei teagi tegelikult, mida enamus neist sisaldasid, aga head need olid. Siis veel see huvitav fakt, et ükskõik kuhu pubisse või baari sa lähed, sulle tuuakse kohe jääd ja vett. tasuta muidugi. ja kui vesi otsa saab, tuuakse uus. jääd vahetatakse iga 20 minuti tagant. see on super, sest vee joomine on siin eluks vägagi vajalik..

ühesõnaga proovisin ka kreeka kuulsat külma kohvi, see oli päris okay-tokay, aga siiki kreeka toitu ma pean õppima tegema.........!

nüüd tuleb see koht, kus ma võrdlen eesti ja kreeka inimesi seltskonnas. wow. nad on valjud, väga valjud. nad naeravad nii kõvasti ja ühest laua otsast karjutakse teise laua otsa. prooviti küll minu pärast rääkida inglise keelt, aga eventually läks kõik ikka üle kreeka keelele. aga ma olen mõnesmõttes tänulik, sest katerina tõlkis mulle mõnd teemat... ja okei. khmm, nad räägivad uskumatuid asju, mida mina kõva häälega ei räägiks.. nad räägivad KÕIGEST ja selle all mõtlen ma tõepoolest KÕIKE..

eesti rahvaga võrreldes on nad ikka VÄGA erinevad..

õhtu hakkas siis ka otsakorrale jõudma ja kui me tagasi katerina juurde jõudsime, hakkas paduvihm. kõik olid nii õnnelikud, nad isegi rääkisid, et mina tõin eestist vihma kaasa ja nad olid tänulikud mulle.. peale vihma tuli siit väga uskumatut äikest ka! välku lõi iga 2 sekundi tagant (ma ei liialda) ja müristas nii kuis' jaksas.. ma seisin 20 minutit suu ammuli ja värisesin üle keha.. see oli lihtsalt awesome

öösel rääkisime veel vahetpidamata 3 tundi lõpetades teemaga, mis minu jaoks oli tegelikult huvitav. ma olen nii harjunud kuidagi sellega, et kui näiteks puult oks ära murda, siis on see kuidagi vale, sest eestlased usuvad ju (?) et puudel on elu või midagi hinge-taolist.. ma otseselt sellesse ei usu, aga kui ma keset linna peaksin sirelipuud murdma hakkama, vaadatakse mind viltu ja ma olen mõrvar, aga kui ma sellest katerinale rääkisin, oli ta väga šokeeritud. tema jaoks on puud lihtsalt puud ja nendega midagi ei toimu..

noh jah, me oleme ERINEVAD indeed..

1 päev

Ja olengi KREEEKAS!

Sõit siia kulges hästi. Kartsin hullemat aga see oli okay. Saksamaa? Ütleme nii, et ülevalt näeb see palju parem välja kui alt, sest mulle räägiti, et Düsseldorfi lennujaamas mul igav ei hakka, aga see oli freaking keset põldu ja tsivilisatsioonist polnud haisugi.

jalutasin siis mööda parklat, ühel hetkel andsin alla ja läksin sisse. Sain hakkama ja jõudsin oma Kreeka lennuki peale. Enamus ajast mõtlesin sellele, et mis hetkel ma nii iseseisvaks sain, kui ma täiesti omapäi niimoodi reisima lähen, arevastades seda, et minu orienteerumine ja suunataju on täiesti null.. Aga istusin ma oma lennuki peal, selg kõver, kõik oli kõver, ühtäkki olevat ma veel nii valge ka näost olnud(mis on tegelikult minu jaoks normaalne), et mulle pakuti naabri poolt vett.

Ühesõnaga, jõudsin pool tundi varem kohale, jalatallad puudutasid THESSALONIKIT ja kui ma esimese sõõmu kreeka paksu õhku ahmisin, olin täiesti kindel, et minestan. SEE OLI LIIIIIGA palav. kell oli 8 õhtul (siis kui eesti suvel hakkab jope-ilm) ja õues oli 37 kraadi! Katerina rääkis küll, et siin on ilm kontrolli alt väljas, aga ma vastasin - I CAN HANDLE IT... jamh

Igaljhul ta jõudis 20 minutit hiljem kohale, aga kohale ta jõudis ja minu kreeka reis võis ALATA!

Esimesel päeval ausalt-öeldes me suurt midagi ei teinudki. läksime tema juurde, andsin üle mõned kingitused ja läksime siis kohe välja. Katerina hoiatas mind tema sõprade eest, jättes mulle suure küsimärgi, et millised need kreeklased siis on... well, mul on ainult üks sõna selle kohta - SÕNAD! Nad räägivad ja räägivad ja räägivad ja ühel hetkel nende suust hüppas mõni küsimus välja ja mul läheb aega enne kui ma jõuan üldse mõelda.. nad räägivad, naeravad, räägivad, naeravad, küsivad, naeravad, räägivad ja küsivad.. õhtu lõpuks harjusin ma ära, sest see pole tegelikult halb, see oli lihtsalt harjumatu :D

käisime siis pubist pubisse, neid siin kreekas on jalaga segada, söögikohti on VEEL rohkem, aga ainult ühte asja oli siin meeletult - kuumust! kell oli 2 öösel ja õues oli 34 kraadi... Siin on nii palav, et sa oled freaking sõnatu.. ja mul on veel palju päevi ees, täna olevat õnneks üks jahedamaid päevi suvel ja nad on õnnelikud, et neil päeval 43 kraadi asemel 38 on...