11.päev

tegelikult me viimasel päeval suurt ei teinudki. käisin suveniire ostmas ja jalutasime niisama, jõin maailma parimat jääjooki. see kõik oli tegelikult nii masendav ja kurb, samas nii loogiline, et ma lõpuks ära lähen.
õhtu lõpetas how i met your mother nii läpakas, kui ka reaalses elus ja oligi aeg viimasele unerännakule minna.
järgmisel päeval varakult üles ja lennujaama poole, siis eriti õõõõõõõh tegevus - katerinaga hüvasti jätmine, aga lubamine, et järgmine aasta kohtume TAAS!
igaljuhul väike hüpe Itaaliasse, seal olin ka oma 3 tundi, mis tegelikult oli tunduvalt huvitavam kui ma arvasin, arvestades isegi fakti, et ma oli TÄIESTI üksi..

eestisse jõudes oli vihm ja pori igal pool. Palju õnne :)

10. päev

Okei valetasin. ma olen siin tegelikult 11 päeva, ma ei tea, mu matemaatilised oskused on ikka täiesti null. ANYWAY, homme on mu viimane päev.

10'dal päeval ärkasime vara üles ja otsustasime uuesti Halkidiki'sse minna, sest terve Thessaloniki oli ju läbi käidud ja me kartsime et meil hakkaks lihtsalt igav. Soooo, me läksime ujuma. Aga Halkidiki koosneb kolmest osast, nii-öelda kolmest ''jalast''. Seekord otsustasime teise jala juurde minna, mis asus kaugemal kui meie eelmine tripp. Seal elas ka Katerina niiöelda ''gang'i'' viimane liige, keda ma polnud veel kohanud. Lõpuks nägin ka tema ära ja katerina isegi imestas, et ma olen vist ainus inimene, kes on KÕIKI tema sõpru ja enamus sugulasi näinud. WOW

olgu. ta sõbra kodust oli vaade imeilus. mets ühel pool ja meri teisel pool. rand oli kuskil 3 minuti kaugusel, seega ma ei imesta, et nende terve pere oli pool-mustanahalised. Mina ise pole ikka veel väga värvi juurde saanud, sest varjud on minu parimad sõbrad ja kui aus olla, siis ma j olevat enne tulekut vihmatantsu teinud, seega siin sadas kuskil 3 päeva ja oli pilvine. seeeeeeeega, i'm still white..

Igaljuhul läksime randa, ujuma ning ütleme nii et ma räägin juba poolenisti kreeka keeles (tegelikult ma tean ainult 15 sõna, aga ma kasutan neid õigetel hetkedel).

Peale ujumist sõime JÄLLE pastat, mis on meil traditsiooniliseks saanud. well, okay

õhtul otsustasime välja minna, aga see jäi meeletult lühikeseks, seega homme on viimane päev nautida kreekat......

9. päev

Viimane päev siin imeilusas kohas. lõunaks jällegi hullult palju süüa ja juua ja kõike. lebotasime ja oli aeg hüvasti jätma hakata. Kurvad hüvastijätud - kurat kuidas ma neid vihkan..

Katerina vanavanemad ja vanemad on lihtsalt nii toredad inimesed. nad kohtlesid mind kui oma last, kui pereliiget ja mul oli seal niiii hea olla.

nad küsisid veel kuskil 10 korda, et kas ma tulen tagasi ja ma olen nüüd täiesti veendunud, et JAHHHH !

igaljuhul tagasisõit oli masendav ja kurb ja ma olin ropult väsinud, seega me vahetasime 2 tunni jooksul kuskil 10 lauset. Teepeal läksime Philip II (Alexander Suure isa) muuseumisse, mis tegelikult on väga kuulus. See asus endises Makedoonias ja tema haud oli ka seal. see oli hüpermegasuuuuur. Katerina üritas endast kõike anda, et mulle ära seletada kõik mida ta kuningast teab ja kui oluline on ta kreeka ajaloos jms. well, Philip II haud NÄHTUD, what can i say

Õhtuks jõudsime koju, mõlemad olime nii väsinud, et otsustasime sellest õhtust midagi rahulikku teha ja täna jäi linnas kolamine ära. Õpetasin talle Kass Arturi koogi tegemist ja meie päeva lõpetas into the wild film

8. päev

Hommikul läksid kõik kirikusse kell 9 hommikul, aga mina lebotasin nii kaua kuni tahtsin. 15. august on kreeklaste jaoks ikka päris tähtis ja ma tõepoolest usun, et ma olin küla ainus inimene, kes kirikusse ei läinud.

Lõunaks sõime kreeka rahvustoite, milleks oli peamiselt LIHA! Laua pealt võis leida 10 erinevat liha, sest kreeklased lihtsalt armastavad seda.

Peale sööki tegime regulaarse lamamistunni, sest viimased 4 päeva olen ma kurguni toitu täis ja lamamine on VAJALIK.

Pärastlõunal nägid mu silmad ilusaimat vaatepilti iial. Nende küla asub mägedes (u 1000m), seega otsustasime loodusesse minna. Katerina viis mind jõe äärde, mis oli tema selline koht, kuhu sai minna tuhande murega, aga seal olles polnud sul mitte ühtegi mõtet peas. See oli imeline. Mägedes ronisid lambad, lehmad(kujutage ette kuidas lehmad freaking ronivad) ja kitsed. Ühel hetkel ajasid koerad autot taga aga see oli awesome.

See kõik oli nii ilus ja super, niiet mul polnud midagi selle vastu olnud, kui ma oleks sinnasamasse jäänudki terveks eluks. Seal külas ei ole muresid. kõik on üks suur pere, kõik on nii õnnelikud. kriisist pole lõhnagi seal kõrgel kõrgel. Ma olen küll õnnelik, et ma siia külasse tulin, aga samas nii kade ja kurb, et siin ei sündinud.

Igaljuhul peale mägesid läksime uuesti välja, aga see õhtu oli kõige kurvem. pidin jätma kõigiga hüvasti, kes seal külas olid, sest homme lähevad kõigi teed lahku. Lubasin, et järgmine suvi kohtume, i really hope so

7. päev

Magasin esimest korda end korralikult välja. Muidugi ootasid mind jälle suurepärased toidud. Need on lihtsalt nii võrratud siin, et ma võiksin rääkida neist tunde ja tunde..

Peale sööki läksime küla kohvikusse, kus küla parimad jalgpallurid end tänaseks võistluseks teise külaga valmistusid.

Kohvikus õppisin mängima kreeka kuulsaimat kaardimängu ''Kserit'' ja ma kick'isin ass'i! Algaja õnn tegelikult, sest ma ei saanud enamus ajast arugi, mida teen. Aga imelik asi on see, et KÕIK kohvikus mängisid seda ning tihti on siin ka turniirid.

Olgu, peale mängu läksime jalgpalli vaatama, mis asus teises külas. ,,Meie küla'' muidugi võitis. Asi on selles, et siin mägedes on palju külasid ning tegelikult ei arvata teistest küladest just kuigi hästi, niiet kui me hiljem seal külas ringi käisime, vaadati meid kõiki imelikult ja halva pilguga.

Öösel oli mul reisi parim uni, i have to say

6. päev

Hommikul ajasime end vara üles ja läksime katerina külasse, kus ta vanavanemad elavad. Enne reisi ta hoiatas mind, et ma prooviks oma pileteid mitte 12-15 august bronnida, sest neil on suur suur pidustus siin ja et mul hakkaks siin igav. mina muidugi tahtsingi proovida, mis tunne oleks olla ka väljaspool linna.

hakkasime siis mägede poole sõitma. nende küla asub 1100 m kõrgusel... siin on vaikne, jahedam, inimesed ei karju nii palju.. ma olen tagasi Eestis!

Igaljuhul tutvusin katerina vanematega ja vanavanematega. Nad on niii rõõmsad ja jooksid mulle kohe kaela. muidugi suhtlesid nad minuga ainult kreeka keeles..

Sain jälle uskumatult palju süüa, aga see oli delicious.

15 august on nende jaoks üks tähtsamaid päevi aastas. kolmel tuntuimal nimel on nimepäev ja teistsugune on see, et kreeklaste jaoks on nimepäev väga tähtis. Mõne jaoks isegi tähtsam kui sünnipäev.

Igaljuhul tegime külale ringi peale, õhtu saabudes läksime kohalikku baar-pubisse, kuhu olid kogunenud peaaegu kõik külaelanikud, sest siin külas on peale selle koha veel üks väike kohvik. See on väike (mitte väiksem kui pürksi). Seal tutvusin ka kahe ameeriklasega, ohh milline õnn oli kuulda puhast inglise keelt!

5. päev

Otsustasime nüüd Thessalonikile punkti panna ja minna nende niiöelda ''vanalinna''. miks ma jutumärgid panin, sellepärast et seda ei anna võrreldagi tallinna omaga. Aga siiski oli see ilus, see asus mäe otsas ja sealt vaade kogu linnale oli imeilus. Ühtegi tänavat näha ei olnud, sest linn on maju t-ä-i-s...

Seejärel otsustasime sööma minna ja see oli üks mõnusamaid hetki siiamaani reisi jooksul. Söögikoht oli väike, ümberringi oli nii rahulik ning teenus oli suurepärane. Proovisin esmakordselt kalmaare ja kaheksajalga. Okay, kalmaarid ei sobi mulle väga, aga kaheksajalg oli mmmmmm.... Peale söömist toodi meile tasuta arbuusi, sest peale tasuta vee (siinkohal peaks mainima, et kohvi kõrvale tuuakse tasuta küpsiseid ja õlle kõrvale krõpsu) tuuakse sulle vahel magustoitu. SIIN SAAB KÕIKE TASUTA!

Olgu, peale suurepärast toiduelamust läksime ,,hipsterite rajooni''. muidugi hipstereid seal polnud, sest see oleks liiga mainstream. Õhtu saabudes läksime katerina juurde, tutvustasin talle ja ta semudele ,,music in real life'' võlusid, tellisime pitsat ja nautisime tumepunast päikest.